Esmaspäeval, 13.11 kell 18 kogunes muusikakooli saali kenake hulk publikut: õpilasi, õpetajaid, lapsevanemaid ja teisi muusikahuvilisi. Põhjuseks oli see, et Johan Randvere esitas tuntud eesti helilooja Urmas Sisaski klaveripalade tsükli “Tähistaevas” osa nr 2 “Lõunataevas” op. 52 (1994–1995). See osa tsüklist oli igatahes põnev. Oli nii rahulikku voogavust kui ka vägevat tormi. Mida kõike küll see Sisask on tähistaevas tajunud! Autor kirjutab: “Antud Tähistaeva tsükli üleskirjutamisel on aluseks võetud teleskoopilised vaatlused (hajusparved Kentauri, Tuukani jne tähtkujudes, “Juuvelikarp” Lõunaristis jne), aga ka visuaalsed vaatlused (“Söekott” Lõunaristis, Magalhãesi pilved jne). Tsükkel ise aga kajastab astronoomide poolt määratud taevaosasid, mitte näivaid tähtkujusid.”Pianist Johan Randvere aga esitas erinevaid ning põnevaid mängutehnikaid, mida meie saalis just eriti tihti kuulda ei saa. Lisapalana tuli esitusele D.Šostakovitši haruldaselt pehmekõlaline Prelüüd ja fuuga.
Kuna meie kooli 7 klaveriõpilast käisid suvel Võru Muusikakooli poolt korraldatavas klaverilaagris, siis meie külaline tundis publiku hulgast oma õpilased ära ning kahetses, et ei jõudnud nendega vestelda. Igatahes palus õpetaja Johan oma klaverilapsi tervitada, mida ma siinkohas teengi. Tänan siinkohas meie külalist huvitava, silmaringi avardava ning särava esituse eest. Lisan siis ka oma soovituse: vaadake õhtuti rohkem taevasse!
Marika Klimberg-Hyötyläinen,
Räpina Muusikakooli direktor
