Ajalugu

Räpina Muusikakooli loomislugu
Enne meie aja arvamist…
Räpinas on muusikaelu läbi aegade onud väga olulisel kohal. Juba valla- ja kihelkonnakolides peeti pillimängu ja koorilaulu au sees. Laulmise kõrval oli olulisel kohal ka instrumendiõpe. Tundideväliselt võimaldati tublimatele õpilastele viiuli-, harmooniumi- ja kandletunde. Tolleaegne muusikaõpetaja oli laia silmaringiga ja kahtlemata väga andekas – ta pidi valdama mitmeid muusikainstrumente ning olema vajadusel ka koori- ja orkestrijuhi rollis.
Peale Teist maailmasõda sai Räpina piirkonna noortele peamiseks muusikainstrumendiõppe võimaluseks keskkoolis 1962. aastal avatud muusikaklass (sisuliselt klaveriklass). Selle eestvedajaks oli Eha Kiisküla, kes koostas vastavalt vanuseastmetele (noorem, keskmine, vanem) oma programmid. Omandada tuli vastav teoreetiline osa, mängiti heliredeleid ja klaveripalu. Tunnid toimusid kaks korda nädalas, algajale oli tunni pikkuseks umbes 30 minutit, hiljem juba 45 minutit. Seoses Eha Kiisküla pensionile minekuga 1980. aastal lõppes muusikaklassi tegevus ja sellest aastast polnud enamusel Räpina piirkonna lastest võimalik instrumendiõpet saada. Üritati alustada puhkpilliõpetust keskkoolis, kuid kahjuks ei leitud selleks tööks sobivaid õppejõude. Nüüd tekkis otsene vajadus kohaliku muusikakooli loomiseks.
1967. aastal avati Põlva Lastemuusikakool, kuid Räpinast Põlvasse käimine oli üsna keeruline, bussiliiklus vilets, busside väljumiskellaajad ebasobivad. Nende aastate jooksul on olnud lapsi, kes selle tee ette võtsid, kuid enamiku jaoks jäi muusikakoolitee pooleli eelkõige transpordi tõttu.
1977. aastal astusid Põlva Lastemuusikakooli viis tüdrukut, kes olid pilliõppega algust teinud juba Räpinas. Esimestel aastatel sõitsid nad Põlvasse, kuid hiljem saadi Põlva muusikakooli direktoriga kokkuleppele, et kõik tunnid võivad toimuda ka Räpina Keskkooli ruumes. Tunnid (klaver, muusikalugu ja solfedžo) toimusid Räpinas, kuid arvestused, eksamid ja esinemised Põlvas. Viiest tüdrukust kolm lõpetasid sellisel moel Põlva Muusikakooli.
Räpina muusikakooli loomise eest seisid kõige valjemal häälel toonane Räpina keskkooli direktor Oskar Tuvik ning Räpina Tuletõrjeühingu esimees Teet Helm.
„1960ndate aastate keskpaiku oli räpinlaste suureks sooviks lastemuusikakooli avamine. Kuna keskkoolis tegutses muusikaklass, oli selge, et huvilisi oleks olnud väga palju ja ka õpetajaskonnaga ei oleks probleeme tulnud. Kultuuriministeeriumist öeldi aga vastuseks, et Räpina saab muusikakooli siis, kui kõikides rajoonikeskustes on need juba olemas – Põlva muusikakooli siis veel ei olnud, see loodi 1967. aastal.
Seepeale tõime ka vastupidiseid näiteid, sest koole oli olemas ka mitmetes väikelinnades, näiteks Märjamaal, kuid see ei osutunud mõjuvaks põhjuseks. Tuletasime kooli avamise soovi rajooni igal tasandil pidevalt meelde ja jõudsime lõpuks nii kaugele, et nii kultuuriministeeriumi kui ka ülemnõukogu presiidiumi esindajad käisid Räpinas olukorraga tutvumas ja uurimas, kas kooli avamiseks on olemas kõik vajaminev: vastavad ruumid jne. Olime juba lootust kaotamas, kui 1987. aasta kevadel teatas Põlva kultuuriosakonna juhataja Kinnunen, et käesoleva aasta sügisest avatakse Räpinas lastemuusikakool. Edasi hakati lahendusi otsima muudele probleemidele, mis kooli loomisega kaasnesid.“
Nii kõneles Räpinas muusikakooli loomise eest seisnud Oskar Tuvik (2003. aastal). Teet Helm lisab:
„Muusikakooli loomise aastatel käis Räpinas koos direktorite nõukogu – see oli Räpina piirkonna asutuste juhtide kooskäimise mitteformaalne organ, kuhu kuulusid Räpina tarbijate Kooperatiivi esimees Lembit Rohtla, Metsamajandi direktor Valdek Kütt, Ruusa sovhoosi direktor Väino Kivioja, Ranna kolhoosi esimees Kalju Kupper, Võhandu sovhoosi direktor Tõnu Zirnask, Veriora sovhoosi direktor Heino Kostabi, Räpina Keskkooli direktor Oskar Tuvik. Kooskäimise kohaks kujunes Räpina Tuletõrje. Sellest organisatsioonist räägiti Põlvas ja ka mujal heatahtliku kadedusega kui hästi organiseeritud nõukogust.
Kui Põlvas pandi ehitised ja muu võimu ja väega paika, siis meie panime ise rahad kokku ja toetasime mitmeid ehitisi, hakkasime suuremat tähelepanu pöörama just kultuuriliste ürituste korraldamisele ja rahastamisele, muuhulgas algatasime Räpina päevade korraldamise traditsiooni. Meie kinnisideeks saigi laiendada Räpina noorte kandepinda. Kui rääkida kooli sünni organisatoorsest poolest, siis võiks öelda, et see sai teoks teatud aktiivi survel.
Räpina-poolne vastutus puudutas eelkõige majanduslikku poolt – remondi- ja ehitustööd, õpetajate elamispind, küte. Kõik, mis puudutas pedagoogilist poolt, jäi Põlva kultuuriosakonna kanda.
Esimeseks probleemiks oli koht, kuhu muusikakool luua. Üheks võimaluseks oli keskkooli ruumide kasutamine, kuid see mõte lükati üsna pea ümber. Taheti, et muusikakoolil oleks nagu omaette aura, see maja pidi olema midagi erilist. Kõne alla tuli endine lasteaia hoone, kus tegutses Põlva kaugõppekeskkooli Räpina filiaal. Kuna kaugõppekool oli seotud tavakooliga, leiti, et nemad võiksid sel juhul paikneda keskkooli ruumides. Otsus võetigi tolle aja alevivalitsuse täitevkomitee poolt vastu. Nüüd tehti ettepanekud ka haridus- ja kultuuriosakonnale, millega antigi asjadele n-ö ametlik käik. Edasi tulid praktilised mured. Esialgu arvati, et mingi aeg on võimalik ka kahe kooli kooseksisteerimine, kuid see kujunes üllatavalt raskeks. Teiseks probleemiks oli kooliruumide remont ja muude vajalike ehitustööde teostamine. Osades klassiruumides olid põrandad nii pehkinud, et sealt võis lausa läbi vajuda. Näiteks solfedžo ja trompeti klasside ühises seinas oli suur auk, mis oli lihtsalt mingite riidesemetega kinni topitud. Sellised töötingimused olid esialgu päris masendavad – mitmed klassiruumid olid läbikäidavad, ilma akendeta, mustad ja kõledad. Ka elektrisüsteem tahtis uuendamist ja plaanis oli paigaldada keskkütte süsteem. Võib öelda, et probleeme oli päris palju.“
Hoolimata probleemidest võitis Räpina inimeste muusikaarmastus ja janu muusikahariduse järele kodukandis.
Nii loeme 1987. aasta Põlva rajooni häälekandjast Koit:

„Eelkatsed vastvõtuks
RÄPINA LASTEMUUSIKAKOOLI
toimuvad kolmapäeval, 12. augustil kell 12 Räpina keskkoolis.
Oodatakse kõiki Räpina ja selle ümbruse 6-15-aastasi lapsi. Vastu võetakse klaveri, akordioni ja puhkpillide erialale.“ (Koit, 11.08.1987)

Sisseastumiskatsetele oli abiväena Põlvast kohale kutsutud solfedžoõpetaja Madli Vainokivi. Soovijaid oli 83 (!) ja vastu võeti 69 õpilast, neist 35 klaveri, 23 akordioni, 6 klarneti ja 5 trompeti erialale. Viis õpilast tulid üle teistest muusikakoolidest (Põlvast ja Petserist). Kontingent, kes tuli katsetele, oli musikaalsuselt üsna keskpärane. Ukse taha jäid tegelikult vähesed. Õpilaste arv omaette muusikakooli puhul pidi olema vähemalt 60, vastasel juhul oleks tegemist olnud filiaaliga ja sel juhul ei oleks vajatud ka direktorikohta. Õpilased jagati kaheks: väiksemad, 7- ja 8-aastased, kes alustasid esimesest klassist, ja vanemad õpilased, 9- kuni 14-aastased, kellel polnud varem õppimisvõimalusi olnud. Vastavalt vanusele ja võimekusele sai vanemad õpilased viia kohe teise või kolmandasse klassi ja ka solfedžo rühmad moodustati vanust arvestades.

Comments are closed