Kolm Grand Prix`i tuli Põlvamaale

Vilniuse laulukonkursi Põlvamaa delegatsioon. Foto autor M.Klimberg-Hyötyläinen. Fotolt puudub bussijuht E.Ipsberg

Vilniuse laulukonkursi Põlvamaa delegatsioon

Veidi üle kuu aega tagasi potsatas minu meilpostkasti kiri Vilniuse laulukonkursi korraldajatelt, kes kutsusid meid võistlema. Aega ettevalmistuseks jäi küll vähevõitu, kuid kui suund silme ees, siis tuleb aga targalt ja kiirelt tegutseda.
Suuresti toetas meid leedukatele küllasõidul Räpina Vallavalitsus, Põlva Vallavalitsus ja Räpina Kultuurkapital. Põlva ja Räpina muusikakoolide direktorid kraapisid aasta lõpuks väikseks kahanenud eelarvejäägist veel viimase välja ning toetasid samuti seda ettevõtmist. Esinejad tasusid ise oma majutus- ja toitlustuskulud.
Põlva lastel oli väljasõiduajaks kell 7, Räpina lapsed said aga pool tundi kauem magada. Ja sõit võiski Vilniuse (Leedu) poole alata.
Kuna tee oli pikk, siis tegime Läti piirilinnas Bauskas kolmveerandtunnise vahepeatuse, sest bussijuhile on ette nähtud puhkus. Meie kasutasime seda aega pisikeseks kohvipausiks. Läti teede olukord on tunduvalt halvem kui naaberriikides, kuid kuna pikal reisil juttu ja laulu jätkus kauemaks ning nii mõnedki „lasid silma looja“, siis teekatte erinevusi suurt nagu ei märganudki. Kui Eesti ja Läti tundusid meile küllalt lumistena, siis Leedus kattis maapinda vaid õhuke lumekirme. Meie kauaaegne koostööpartner Enn Ipsberg, kes on meie õpilastega juba palju reisinud, rääkis, et Kaunase tee on palju lumisem.
Õhtuhämaruses jõudsime Vilniusse ja märkasime, et seal on väga palju klaasseintega kontorihooneid. Mõtlesin, et kui ebamugav on seal töötada, kui igat vähematki liigutust saab tänaval liikuja jälgida või isegi kommenteerida. Ja ainult linnasõidul ja väljasõidul me Vilniust nägimegi, sest rohkemaks meil aega ei jätkunudki. Ööbimiskohaks broneerisime hotelli Europa City, mille seinal ilutses kolm tärni. Selline tähis võib olla eri riikides väga eksitav, kuid meie hotell oli täiesti tasemel. Ainukeseks probleemiks oli see, et kuna olime broneerinud ka kaks kolmekohalist tuba, siis kolmandaks voodiks oli lahtikäiv tugitool, mille üle me nördinud olime. Kuid see oli kokkuvõttes vaid pisiasi. Pärast

vilniuse-saal-koos-zuriiga

Vilniuse saal koos žüriiga

õhtusööki läksime reception`i ja küsisime mingit ruumi proovi läbiviimiseks. Meile tuldi üllatavalt lahkesti vastu ning paarikümnele inimesele mõeldud konverentsisaal ületas kõik meie ootused. Ja seda lisatasu küsimata!
Kahetsen, et sellest proovist pilte ei teinud, sest oleks saanud huvitavaid kaadreid. Lapsed olid väga väsinud ning esialgu ei õnnestunud miski. Kuid kahetunnise proovi lõpus olid enamus end kogunud ning prooviesinemises võis aimata järgmise päeva esitust. Kõige säravam oli kahtlemata Kristina Bianca Rantala, kellele „väike“ reis polnud praktiliselt mingit mõju avaldanud. Gram of Fun´i proov algas esialgu ka nagu tüdimusega, kuid õpetajate Margot Suure ja Riivo Jõgi nõudlikkuse tulemusena oli viimane läbilaulmine juba tasemel. Kell 22 algas öörahu ning suundusime oma mugavatesse tubadesse end järgmiseks päevaks välja puhkama.
Laupäeva hommikul ärkasime juba kell 7.30, sest lisaks hommikusöögile (, mis oli väga maitsev ja mitmekesine) ning igahommikustele protseduuridele tegi õpetaja Margot neljale neidisele uhke soengu. Kohe pärast seda muutus meie tuba (olime toas koos Margotiga) juuksurisalongist juba prooviruumiks, kus joonistusmarker muutus järsku kujuteldavaks mikrofoniks ning harjutamine läks taas lahti. Väike tuba oli rahvast täis, Riivo mängis mobiiltelefonilt ette saateid ning lauljad kehastusid superstaarideks. Kõik oli taas väga tähtis, nii diktsioon, laulu puhtus, ilmekus, keha- ja mikrofonihoid, väikesed meloodiakaunistused jne jne. Meie magamisasemed muutusid samas diivaniteks, kus võistlejad oma järge ootasid.
Kella kümneks jõudsime kultuurikeskusesse. Juba uksel ulatati meile kilekott koos igasuguse „nänni“ ja osavõtudiplomitega. Läksime kiiruga saali ja esimesena astus peaprooviks lavalaudadele Sireli Salum. Kahtlemata me paistsime silma juba sellega, et ainult meie „ööbikutel“ oli saateks nn elav muusika Riivo Jõgi meisterlike klaverisaadete näol. Oli ikka efektne näha teda valgel klaveril mängimas! Kõigil teistel olid instrumentaal- ja vokaalsaated lindis. Lisaks sellele olime ka ainukesed, kus backilauljad olid reaalselt laval, teistel kostus see masinast. Aega anti kõigile 2 minutit ning kui aeg läbi, siis esineja proov katkestati. Mikrofonid olid seatud meie maitsele natuke liiga kajavaks ning tugevaks, kuid esinemise ajaks olid kõik meie esinejad sellega juba harjunud. Tahaks siinjuures väga kiita helitehnikuid – äärmiselt professionaalne meeskond. Kõik sujus nagu liikuval lindil.
Siis tuli väike paus, kus osa esinejaid kasutas aega soengute viimistlemiseks. Ainuke elektripistik paiknes hoone välisukse kõrval ja seal siis osa lokke sündiski. Ning kõige tähtsam: ka lastele ääretult tähtsaid mobiiltelefone laeti seal.
Kell 12 algas võistlus peale. Kõigepealt asus püünele Sireli Salum (vanusegrupis kuni 11-aastased), kes esines väga meeleolukalt. Esitus oli niivõrd hea, et talle omistati noorema vanusegrupi

grand-prix-auhinnatort

Grand Prix auhinnatort

Grand Prix ning ühe žüriiliikme eripreemia. Peaksin nüüd lisama, et võistlejaid oli väga palju. Esindatud oli Leedu, Läti, Valgevene, Poola ja Eesti, kusjuures meie koolid (Põlva ja Räpina muusikakoolid) olidki Eestist ainukesed. Rõdu seintel olid viie riigi suured lipud rõhutamaks rahvusvahelise sündmuse tähtsust. Iga kord, kui oleme osalenud Kaunase lauluvõistlusel, oleme olnud ikka ja jälle üllatunud selle üle, et sealkandis pööratakse show´le liiga tähelepanu. Paiguti on laulmine nagu kõrvaltegevus, sest tehakse tireleid, hundirattaid, visatakse ennast maha, tantsitakse. Ka nende kostüümid on palju värvikamad ja lausa nagu mingitest etendustest pärit. Meie oleme märksa vaoshoitumad nii liikumise kui ka kostüümide poolest ning meie laste lavaline liikumine on laulule vaid abiks sisu edasiandmisel. Mõned lapsed/noored karjusid mikrofoni sisse nii kõvasti, et raske oli saali kuulama jääda. Mitmel lauljal ei pidanud ka närvid vastu ning hääl kandus helistikust välja. Kuid oli ka palju väga säravaid ja toredaid esinemisi, mida nautisime täiel rinnal.
Peagi astusid lavale meie solistid Margit Jaagund ja Angeelika Apuhtin, kes olid oma vanusegrupi noorimad ja seetõttu ka kõige õblukesemad. Nad esinesid oma vanusegrupi lõpus, mistõttu neil psühholoogiliselt kerge polnud. Angeelika ja Margit olid väga tublid ning andsid endast kõik. Tulemuseks sai Angelika Apuhtin diplomi ja Margit Jaagund eripreemia.
Pärast väikest vahepausi algas keskmise vanusegrupi esinemine ning seejärel oli kord vanema grupi käes. Kristina Bianca Rantala, kes on laulu erialal õppinud nii Räpina kui ka Põlva muusikakoolides, säras taas mõnusas jazzivõtmes, oli väga liikuv, põnev ja salapärane ning talle omistati vanema grupi Grand Prix. Kristi Raias paistis taas silma oma heade vokaalsete oskustega ning saavutas ühe žüriiliikme eripreemia ning 1. koha. Marilill Suvi oli taas omas elemendis ning võlus kuulajaid särava hääle ning lahedalt koketse olekuga. Temale omistati diplom. Hedvig-Hanna Raud laulis Whitney Houstoni „I have nothing“ laulu nii hingestatult, et mitmel meist olid pisarad silmis, kui ta suure aplausi saatel lavalt alla astus. Tulemuseks kolmas koht. Kadi Kaldmäe, kes mõnikord on esinemisel jäänud veidi liiga asjalikuks, oli seekord kohe lavale minnes väga särava olekuga, mis püsis esituse lõpuni ning tema laul õnnestus fantastiliselt ja žürii pärjas teda diplomiga. Marike Peedosaar, kelle hääle eripäraks on madal ja sügav toon, meenutas nii välimuselt kui esituselt kuldseid kolmekümnendaid ning loomulikult talle omistati hea esituse eest diplom. On kahetsusväärne, et lisaks teistele konkurentidele pidid meie lauljad kuuekesi 16+ vanuserühmas ka omavahel konkureerima, sestap jäid osad meie väga head lauljad ilma auhinnakohata. Selline see elu on- ebaõiglane, sest auhinnakohti väärisid kõik meie lapsed, kuna näitasid maksimaalselt oma oskusi.
Ja siis jõudis kätte aeg vanema vanuserühma ansamblite esinemiseks. Meie Gram of Fun laulis tuntud headuses ja neid pärjati Grand Prix´ga. Ansambli koosseisu kuuluvad: Marike Peedosaar, Kadi Kaldmäe, Marilill Suvi, Liis Tintso, Kristina Bianca Rantala, Kristi Raias ja Hedvig-Hanna Raud. Gram of Fun`i esinemisega lõppes võistluslik osa, mille järel žürii läks nõu pidama. Meist möödudes jagati esinejatele ja juhendajatele tunnustust ning pärast autasustamistseremooniat tulid nad taas meie juurde, et kutsuda järgnevatele konkurssidele Vilniuses ja Kaunases. Kõik Grand Prix nominendid said lisaks karikatele veel maitsva martsipani-mustika tordi omanikeks, mida hilisõhtul koos mekkisime. Sireli ja Gram of Fun said kutse

auhinnad

Auhinnad: karikad ja Grand Prix`d

koos 10% soodustusega Barcelona laulukonkursile. 
Lauljaid hindav žürii koosnes laulu spetsialistidest ja tegevmuusikutest. Võis olla väga raske auhindu jagada, kui konkurents on tõeliselt tihe. Samuti polnud kindlasti meeldiv neljast Grand Prix`ist kolm Eestisse saata. Üks Grand Prix jäi ansamblikonkursi nooremas astmes Leetu.

Pühapäeval pärast rikkalikku hommikusööki võtsime kell 9 bussis istet ning jõusime koju 18-19 vahel. Tagasitee läks lennates ja emotsioonid olid laes. Mis kõige toredam: hoolimata sellest, et meie konkursandid on kahest muusikakoolist ja laste vanusevahed olid küllalt suured, polnud see meile kellelegi absoluutselt tähtis. Vilniuse reisi tegid kaasa noored muusikud, kes hästi esindasid Eestit ning see oligi sel korral peamine. Lõpetuseks sügav kummardus fantastilistele õpetajatele Margot Suurele ja Riivo Jõgile, kelle koostöötandem taas rikkalikult pärjatud sai.

Marika Klimberg-Hyötyläinen
Räpina Muusikakooli direktor

Vaata lähemalt: http://zmones.lrytas.lt/muzika/vilniuje-vykusiame-vokalines-muzikos-festivalyje-estu-triumfas.htm

Fotodega saad tutvuda:

https://www.facebook.com/pg/erdvemenui/photos/?tab=album&album_id=1129080027175997
https://www.facebook.com/pg/erdvemenui/photos/?tab=album&album_id=1129102600507073

Comments are closed