Aastatel 1987-1991 oli muusikakooli direktoriks Sirje Subbe, kes tuli Räpinasse tööle esialgu klaveriõpetajana, kuid koheselt tehti talle ettepanek võtta vastu ka direktori ametikoht. 
Noore direktori esmaseks ülesandeks sai pillipargi muretsemine. Tol ajal andis inventari muretsemiseks vajalikke rahasummasid Põlva Rajooni Kultuuriosakond. Probleemiks polnud niivõrd rahanappus, kui see, et pille polnud saada. Samuti pidi ta tegelema remonditöödega, mis peatselt muusikakoolis algasid.
Esimestel aastatel oli probleemiks ka kooli oma saali puudumine. Kontserdid ja muud üritused toimusid Räpina Tuletõrjeühingu saalis.
1991. aasta sügisest võttis direktoriameti üle Marika Klimberg-Hyötyläinen (Klimberg), kelle ülesandeks jäi lisaks õppetöö korraldusele ehitustööde lõpuleviimine ja haljastustööde organiseerimine – nende töödega jõuti lõpule 1991. aasta talvel. Juurdeehituse valmimine muutis kooli elu suuresti lahedamaks. Kool sai juurde mitu klassiruumi, hubase õpetajate toa mõnusa kaminaga ning avara saja istekohaga saali. Aktsiaselts „Ergon“ ja Teet Helm olid ehituse eestvõtjad.
Kooli ümbruse haljastamisel olid nõu ja jõuga abiks sovhoostehnikumi õpetaja Maie Kaarlõp ning väga tunnustatud aiandusspetsialist ja kauaaegne sovhoostehnikumi õpetaja Adolf Vaigla. Siinkohal tuleks ära märkida, et Räpina Muusikakooli ümbrus tunnistati 1998. aastal Põlva maakonna kaunimaks. 1999. aastal omistati muusikakoolile ka Eesti Vabariigi Kauni Kodu tunnustus. Vähemalt selle ajani oli Räpina Muusikakool ainus muusikakool Eestis, kes selle oli pälvinud. Suure töö kooli ümbruse haljastamisel tegid meie kooli majahoidjad Valentina ja Nikolai Belkin ning kogu õpetajaskond aitas usinasti kaasa. Toona ei piirdunud õpetajaamet vaid laste õpetamisega. Õpetajad tegelesid remondi ja haljastusega ning seda peeti loomulikuks. Tänapäeval loetakse väga täpselt tunde ja kilogramme, palju ja mida võib töötaja tõsta ja mida teha. Selleks koostatakse ka riskianalüüs. Ametijuhendites määratakse, milliseid töid peavad töötajad üldse tegema, kuid endistel aegadel ei peetud seda vajalikuks. Kogu kooli õpetajaskond kaevas maad, tasandas, rullis maapinda, külvas muru, tasandas kõnnitee-ja sissesõidutee plaate, puhastas ja värvis aiatara jne,
1993. aastast võeti Räpina Muusikakool vastu ka Eesti Muusikakoolide Liidu liikmeks.
Muusikakoolis tegutses lastevanemate komitee, kes aitab tublisti muusikakooli arenemisele kaasa. Kooskäimistel arutati praktilisi probleeme ning otsiti neile lahendusi. Väga suureks toeks oli Villu Kinks. Edasi valiti juba hoolekogu, mis tegeles enam muusikakooli õppetööga.
Täiskasvanute õpperühm
Aastatel 1993-1994 põhjustas kooli madalseisu Eesti krooni tulek. Uute õppidasoovijate vähesus mõjutas ka õpetajate töökoormusi (koolis oli vaid 40 õpilast). Kooli õpetajaskond otsustas avada täiskasvanute osakonna. Huvilisi oli esialgu päris palju. Neli aastat hiljem lõpetasid täiskasvanute õpperühma esimese ja ühtlasi ka ainukese lennu 5 tublit noort, kes leidsid oma töö ja pere kõrvalt aega ka pilliõppeks. Viiest lõpetajast kolm õppisid klaveri, kaks akordioni erialal.
Poole väiksema tundide arvuga (1 solfedžo ja 1 pillitund nädalas) läbiti nelja klassi programm. Kursus lõppes eksamiga.
1994. aasta sügisel kuulutati välja uued õppimisvõimalused täiskasvanutele, kuid seekord oli huvilisi tunduvalt vähem. Kursus küll avati, kuid mõne kuu pärast leidsid muusikahuvilised, et pere ja töö kõrvalt õppida on liiga raske ning õpingute jätkamine oleks olnud mõttetu. Nii jäi Räpina Muusikakooli ajalukku vaid üks lend täiskasvanud õppureid.
Sillapää lossi 2. korruse renoveerimine ja kolimine
2008. aastal andis vallavalitsus meile teada tõsiasja, et muusikakool peab oma asukohta muutma seoses sellega, et Koiva maja, kus me paiknesime, vajab kapitaalremonti. Ka ei olnud vanas majas enam vaba pinda, et kool saaks töötingimusi parandada. Vallavalitsuse poolt pakuti välja kaks varianti: kas kolida ühisgümnaasiumi ühte tiiba või Sillapää lossi 2. korrusele. Käisime mõlemate hoonetega tutvumas ning meile näis, et lossiruumid on meile siiski sobivamad. Ja seda valikut pole me küll päevagi kahetsenud.
Siinkohas suur tänu projekti eest vastutanud toonasele Räpina valla arendusspetsialistile Kaisa Tammojale ja vallavalitsuse meeskonnale, tänu millele saadi Euroopa Liidust raha lossi renoveerimiseks. Ja siis SEE algas. Direktor viibis 9 kuu vältel iganädalastel ehituskoosolekutel ning edastas pidevalt infot kogu muusikakooli kollektiivile. Tänu ka muusikakoolipoolsele osalemisele ehitusprotsessis ongi muusikakool just niisugune, nagu ta välja kujunes. Ka ehitajatele ja vallale oli see esimene muusikakool ehitada.
Ehitajaks oli Semuehitus OÜ, kellega ehituse ajal suuri probleeme ei tekkinud ning kõik kokkutulemised möödusid väga sõbralikus õhkkonnas.
Ehitusmeeskonda saime veel teisegi naisliikme – Miina Kraavi, kes disainis maja kauni sisekujunduse.
Ja siis toimus muusikakooli kolimine. Suur tänu Toomas Heeringale, Villu Kinksile, Jaano Junsonile, lapsevanematele, vallavalitsuse liikmetele, kammerkoori liikmetele, õpetajatele ja õpilastele ning muidu headele inimestele, kes meile kolimisel appi tulid! Nüüd oskab kogu meie kollektiiv ka tiibklavereid porolooniga „pehmendada“ ja kilega katta, euroaluseid kokku panna ja kindlasti palju muudki. Ja tore oli vaadata, kuidas klaverid tõstukiga lihtsalt teisele korrusele lennutatakse. Kõik poed olid paar nädalat enne meie kolimist kõigist kastidest täiesti tühjad, sest oli, mida kolida: kokku üheksa klaverit, umbes 15 akordionit, kaks kontrabassi, löökpillidest ksülofon, marimba ,vibrafon ja trummikomplekt, suur hulk puhkpille, umbes 50 saalitooli ning kõik õpetajate lauad, osa kappe, terve noodikogu jne, jne
27. novembril 2009. aastal toimus avamispidu aadressil Pargi 28.
Uues asukohas ootasid muusikakooli ees värskelt remonditud ning avarad õpperuumid, õpilaste käsutuses on nii harjutus- kui ka puhkeruumi. Sanitaarsõlmede hulk suurenes tunduvalt, õpetajad said endale oma WC. Õpetajatel on avaram ning valgusküllasem õpetajatetuba koos toreda köögiga. Harjutussaal jääb aga meie põhisaaliks seni, kuni I korruse renoveeritakse. Suuremate ürituste puhul on olnud võimalik kasutada ka Räpina Aianduskooli/Räpina Kultuurikeskuse saali.
Klassiruumide arv sai suurem ning õppetingimused selles osas paremad: omaette klassides on puhk- ja löökpilliklass, mis asusid senini ühes ruumis, eraldi klassid said ka puupuhkpilliõpetajad. Suureks muudatuseks on ka see, et me ei pea enam suuri instrumente (nt suured löökpillid kaaluvad mitukümmend kilo) käe otsas üles-alla vedama, vaid kasutame selleks lifti.
Lisaboonuseks on muidugi vapustavad vaated paisjärvele ja pargile. Mainima peab ka paremaid tehnilisi tingimusi uues majas. Ja veel: saime endale head naabrid, kelleks on esimesel korrusel paiknevad muuseum ning vabaharidusühendus.
