Muusikakooli õpetajate vahva reis Lätimaale

Muusikakooli kollektiiv Aluksne järve sillal

Foto: M. Klimberg-H

Olgugi et me arvame end naaberriigist kõike või peaaegu kõike teadvat, ei vasta see aga tegelikkuses kaugeltki tõele. Seetõttu me otsustasime ka sel aastal Lätiga lähemalt tuttavaks saada. Aasta tagasi me külastasime sõprusvalla Gulbene muusikakooli, lähedal paiknevat lossi ja pudeliaeda, mille järel siirdusime Valmiera õlletehasesse tutvumaks toodangu tootmisprotsessiga. Seekord võtsime suuna Alūksne suunas. Kui enamik turistidest tutvuvad sealse suursuguse lossiga, siis meie seevastu otsustasime laevasõidu kasuks maalilisel Alūksne järvel. Kaunis teerada lookles üle silla saarele, kus meid juba ootas laeva kapten. Niipea, kui laevukese mootor alustuseks turtsatas, hakkas valjuhääldist kõlama audiogiid ja seda puhtas eesti keeles. See oli küll väga meeldiv!

Alūksne järv ja selle suurim saar Pilssala (tuntud ka kui Marijas sala või Marijenburgi/Linnusesaar) moodustavad Kirde-Lätis asuva Alūksne linna (ajaloolise eestikeelse nimega Aluliina) ühe kauneima ja ajaloolisema puhkekompleksi. Järv on Läti suuruselt üheteistkümnes ja asub merepinnast tervelt 217 meetri kõrgusel, olles seega Läti kõige kõrgemal asuv järv. Meie silmadele avanesid kaunid vaated hilissuvisele floorale ja pisut ka faunale (nägime järvel ujumas lisaks partidele haigruid, keda kapten naljatlevalt jaanalindudeks kutsus).
Vahelepõikena mainin, et tegelikult saabusime me Lätti täpselt õigel momendil. Alles paar päeva tagasi oli Leedus ja Lätis suur torm, millest kübeke ka Eestisse jõudis. Aga nüüd tagasi meie reisi juurde. Silma hakkasid mitmed rotundid, sillad ja sillakesed, lopsakad pargipuud, kirikud ning mõisakompleks. Viivuks märkasime ka vana kindluse varemeid, mida hiljem ka lähemalt uurisime. Enne tunniajase reisi lõppu lülitas kapten laeva täiskäigule, millega kaasnes valjuhäälne rock. Oli tore ning hoopis midagi uut!
Ja juba meid oodati Belleville kohvikus. Vastuvõtt oli südamlik ning perenaine tutvustas meile kohviku ajalugu. Toidud olid maitsvad, kohv kuum ja mida võiks veel paremat tahta!

Taas istusime bussi ja sõitsime Cēsise poole. Reisi erialaseks eesmärgiks oligi külastada siinset muusikakeskkooli. Juba maja ees üllatas meid pianiino, mille taga üks neiu usinasti harjutas. Ausalt öeldes tundus see veidi uskumatuna, kuna mina poleks küll selle peale tulnud, et pilli õue vedada. Õnneks oli katusesiil instrumenti vihma eest kaitsmas.
Kuna direktor oli haigestunud, siis võttis meid vastu õppealajuhataja. Saime tuttavaks kooli ruumide, eluolu, palga, õppimisvõimaluste ning palju muuga. Meid huvitas kõik ja tundus, et õppejuht oli suurest huvist lausa üllatunud.
Silma jäid tühjad vestibüülid, küllalt tagasihoidlik interjöör ja instrumentaarium, samas oli hoone uhke ja suur. Muusikakeskkool ja laste muusikakool tegutsevad seal praktiliselt koos ja see kajastus ka numbrites. Saime teada, et sealmail pole laste huvitegevuses kaugeltki nii avarad võimalused kui meil Eestis. Üks laps saab õppida kas spordi-, kunsti- või muusikakoolis vaid ühel erialal. See tähendab, et tuleb teha väga keerulisi valikuid. Ka on Eestis keskmine muusikakoolide töötasu märgatavalt kõrgem.
Kõige imetlusväärsemaks oli aga kontsertsaal, mida muusikakeskkool üürib omavalitsuselt. Vaat see küll üllatas ja seda kahtepidi. Ühelt poolt suursugune, ülimugavate istmetega saal ja teisalt see, et seda tuleb omavalitsuselt üürida. Meelde jäi ka maja nurgasopis paiknev direktori kabinet oma väga suurte akende ja avara vaateväljaga. Mõtlesin siin endamisi, et kas näiteks varakevadel kuuma päikese käes seal palav pole… Aga efektne oli see ruum küll!

Ja juba ootas meid Cēsise restoran “Santa”, mis on tegelikult Villa Santa Hotel koosseisu kuuluv söögikoht, mis pakub suurepärast gastronoomilist ja esteetilist elamust. Taas tundsime end kauaoodatud külalistena. Kuna iga reisiseltskonna liige tellis minu vahendusel erineva menüü, palus restorani administraator iga külalise valiku juurde lisada sööja nime. Nii saigi igaüks laua juurde siirdudes kaasa endanimelise menüükaardi. Sellist teenust kogesin ma küll esmakordselt! Taas olid toidud ülimaitsvad ja teenindus esmaklassiline.
Lahkusime Cēsisest rahulolevatena ning kogu tagasitee jooksul ei näinud kedagi tukkumas- mõnus on ju heas seltskonnas viibida! Aitäh bussijuht Enn Ipsbergile ning meeldivatele reisikaaslastele! Järgmisel aastal jälle, aga kuhu? Seda ei tea!
Marika Klimberg-Hyötyläinen
Räpina Muusikakooli direktor