Foto. Marika Klimberg-Hyötyläinen
Kolmapäeval, 01.aprillil kogunes Sillapää lossi 1. korruse saali publik, kes peab lugu heast huumorist ning kvaliteetsest muusikast. Meie külalisteks olid juba varajasest lapsepõlvest laiemale üldsusele tuntud kaunitarist lauljatar Maria Listra ning suurepärane pianist, televisioonis korduvalt saatejuhi ja meelelahutajana üles astunud Johan Randvere.
Maria Listra on õppinud laulu eriala Eestis ja Inglismaal, Johan Randvere klaverikunsti Eestis ning Itaalias. Mõlemad solistid särasid publiku ees oma täies hiilguses. Naljakate juhtumiste esitamine ning veidi ka üksteise aasimine olid pikitud populaarsete esinemisnumbrite ning ka vähemtuntute teostega. Kuna 1. korruse saalis klaverit pole, siis pidi Johan Randvere läbi ajama muusikakooli digitaalklaveriga. Muidugi jäi seetõttu veidi puudu kõla sügavusest, mida pianist paljudel eelmistel kordadel meile muusikakooli saali tiibklaveril korduvalt demonstreerinud on. See, mida ta nn Mersu asemel Sapakast välja võlus, oli lausa imetlus- ja kadestamisväärne.
Johan näitas pianismi kõrgtaset ning sealjuures polnud hetkekski võimalik hoomata vähimatki pingutust – kõik esitatud soolopalad ja saatenumbrid esitati ääretu kergusega.
Maria Listra hääl kõlas dünaamilises võtmes pianissimost fortissimoni, üliõrnast võimsa kõlani. See on sama näide, mida püüan ka muusikakooli õpilastele sisendada: dünaamika ehk ilmekus on pool esitusest. Nautisin tema esituses lisaks laiale dünaamilisele plaanile rollidesse sisseelamist- sügavat kurbust, õrnust, samas ka kelmikust ning säravat mänglevust.
Mõlemad esinejad on tippklassi tegijad.
Nüüd veidi esitusele tulnud kavast. Kõigepealt kõlas meloodiline, mahlakas ning alati põnev G. Gerswini
“Rhapsody in Blue I kadents” Johan Randvere esituses. Seejärel astus publiku ette Maria Listra, kes esitas armastusküllase Cherubino aaria “Voi che sapete” W. A. Mozarti koomilisest ooperist “Figaro pulm”. Erilist elevust pakkus publikule taas Mozarti kirjutatud ülituntud duett “Käekene mulle anna” lauljatari esituses, mida pianist täiendas laulu, aga veel rohkem laulu pauside ajal kirjeldavate kommentaaridega, mis pakkus publikule palju nalja. Järgmisena tutvustas pianist J. S.
Bachi Tokaatat g-moll, mis meeldis talle juba varases lapseeas. Seejärel kõlasid tõsisema helikeelega R. Strauss’i “Allerseelen” ja F. Poulenc’i “Lilled”.
Ülituntud G. Bizet Carmeni aaria “Habanera” ooperist “Carmen” kõlas kaunilt ning kirglikult. Viimane kontserdi kavas olnud teos, G. Rossini “La danza” alapealkirjaga “Tarantella” näitas mõlema esineja oskusi ja talenti täiel määral. Tegemist on esitajatele väga tehnilisi oskusi nõudva teosega ning see õnnestus suurepäraselt! Kuna aplaus ei tahtnud vaibuda, siis tuli ettekandele (ikka naljapäeva võtmes) Olav Ehala “Jõuluingel”, sest nagu esinejad rääkisid, pole jõulud enam kaugel!
Vesteldes kontserdi lõppedes vestibüülis publikuga, jäid kuulajad väga rahule ning liikusid kodu poole rõõmsate tunnetega.
Aitäh väljapaistvatele esinejatele, toredale publikule ning lahkele muuseumiperele saali kasutamise eest!
Marika Klimberg-Hyötyläinen
Räpina Muusikakooli direktor
