Muusikakoolis esinesid tippmuusikud

Foto: Marika Klimberg-Hyötyläinen

Neljapäeval, 14. märtsil ootasime muusikakooli esinema tuntud ja hinnatud muusikuid pealinnast. Ja seal nad siis olidki – heatujulised ja naerusuised tippmuusikud Virgo Veldi ja Johan Randvere! Seda kontserti oli kaua oodatud, sest eelmine kontserditärmin nihkus edasi ühe muusiku haigestumise tõttu.

Siinkohas tutvustame muusikuid lähemalt. Tunnustatud saksofonist Virgo Veldi on lõpetanud G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli ja Tallinna Konservatooriumi. Magistrikraadi omandas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Helsingi Sibeliuse Akadeemias. Hetkel töötab tunnustatud muusik Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias vanemlektori ja õppejõuna. Ta on aktiivne tegevmuusik ning teinud koostööd väga paljude muusikute ja muusikakollektiividega.

Särav pianist Johan Randvere lõpetas Tallinna Muusikakeskkooli, omandas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias bakalaureusekraadi ning jätkas õpinguid Milano G. Verdi nimelises konservatooriumis, samaaegselt sai magistrikraadi EMTA-s. Johan Randvere on samuti väga aktiivne tegevmuusik, tegutseb nii raadio- kui ka telesaatejuhina, osaleb ka paljudes teistes väljakutseid pakkuvates projektides.

Kontserdi kava oli tõeliselt mitmekesine. Kõigepealt paitas kuulajate kõrvu mõnus ja meloodiarohke Franz Schuberti Sonaat arpeggionele (tegemist on tšellotaolise kuuekeelse instrumendiga). Kuna saksofoni polnud Schuberti ajal veel olemaski, siis kohandavad muusikud varasemaid ning ka teistele pillidele kirjutatud teoseid enda instrumendile, seda ikka repertuaari mitmekesistamiseks. Et pärast pikemat teost saksofonisti huultele veidi puhkust anda, esitas Johan Randvere Edvard Griegi Klaverisonaadi e-molli 2. osa. Taas oli kuuldu väga nauditav, sest Grieg oli väga põnev ja tänapäevalgi väga populaarne helilooja ning pianisti esitus oli lausa lummav.

Järg jõudis prantsuse helilooja Alfred Desenclos (1912 – 1971) teoseni “Prelüüd, kadents ja finaal”. Kuigi muusikud teavitasid juba enne esitust, et teos on tehniliselt raske, siis tegelikult oli kuulda ja näha, et selle kaasaegse, atonaalse (helistikuvaba) ja järsema kõlapildi saavutamiseks on muusikud pidanud ohtralt harjutama ning vaeva nägema. Eks see üks kaelamurdev teos oligi. Siis saadeti saksofonist taas puhkama ning Johani esituses jõudsid kuulajateni tuntud ungari helilooja Bela Bartoki vaoshoitud ning rahvamuusikale tuginevad 3 lühikest klaveripala. Kontserdi lõpetas vana hea Astor Piazolla (1921 – 1992) “Oblivion” – igatsev, unistav, iga kuulaja meeli puudutav, hämmastav heliteos. Piazolla muusika pole kaugeltki igale esitajale kergelt tabatav – see on nagu sibul, mis koosneb paljudest eri kihtidest. Selle helilooja looming nõuab väga palju süüvimist ning keskendumist. Virgo Veldi mängis selles teoses hoopis sopransaksofoni ning kasutas nii teose alguses kui ka lõpus tiibklaveri kõlakasti heli rikastamiseks. Sellist võtet polegi varem kohanud. Esinejad aga üllatasid kuulajaid ühe lisapalaga, milleks oli sulnis ning mõnus, hilisõhtuks sobiv Jean Sibelius “Nokturn”. Virgo Veldi esitas seda taas altsaksofonil.

Johanit tunneme ja teame juba pikki aastaid paljude kontsertide, muusikalaagrite, ühisprojektide kaudu ja ta on kasvanud meie silmis Räpina Muusikakooli sõbraks. Me loodame, et sama juhtub ka meie teise esineja, väljapaistva saksofonisti Virgo Veldiga.

Oleme tänulikud esinejatele kõrgetasemelise kontserdi eest! Kuuldu tekitas erinevaid mõtteid, äratundmisrõõmu, kuulamisnaudingut. Kiidusõnad muusikutele ka humoorika, samas informatiivse jutu eest heliloojate teemal teoste vahel. See andis esinemisele omakorda vürtsi juurde. Aitäh Muusikutele!

Marika Klimberg-Hyötyläinen

Räpina Muusikakooli direktor